Vabatahtlik tegevus YEU Küprosel

Räägi meile natuke endast.

Tere! Minu nimi on Brigita ja olen pärit Eestist. Enne vabatahtliku tegevuse teekonda töötasin vaheaastal baaris, valmistudes ülikooli kandideerima. Mingil hetkel mõistsin, et vajan muutust - midagi tähendusrikkamat ja erinevat minu tavapärasest rutiinist. Siis hakkasin uurima võimalusi välismaal, mis viis mind lõpuks Euroopa solidaarsuskorpuse juurde.

Kuidas otsustasite taotleda ESC projekti?

Ausalt öeldes polnud see midagi, mida ma kaugele ette planeerinud oleksin. Ühel päeval saatis mu lähedane sõber mulle lingi Küprose ESC projektile. Ajastus tundus õige ja midagi välismaale mineku ideest, kogeda uut kultuuri ja teha midagi sihipäraselt kõlas minuga tõesti. Kandideerisin peaaegu kohe. See tundus spontaanne, aga ka täpselt see, mida vajasin.

Milline oli kandideerimisprotsess?

Üllatavalt sirgjooneline! Pärast avalduse esitamist kutsuti mind intervjuule. Vestlus läks hästi, ja varsti pärast seda sain häid uudiseid - olin valitud. Kõik liikus sealt üsna kiiresti. Hakkasin valmistuma, otsima lende ja rääkisin organisatsiooniga sellest, milline näeks välja elu Küprosel.

Kas saaksite meile oma hostimisorganisatsiooni ja meeskonna kohta rohkem rääkida?

Minu vastuvõttev organisatsioon oli YEU Küpros - noored vahetuse ja mõistmise nimel. Mind võeti vastu majapidamisse koos viie teise vabatahtliku erinevatest riikidest, mis lõi elava ja mitmekesise keskkonna. Varsti pärast elama asumist kohtusin YEU töötajatega: neli energilist ja kirglikku inimest, kes olid projektidele sügavalt pühendunud. Nende entusiasm oli nakkav ja aitas mul end kohe koduselt tunda.

Kuidas oli teie igapäevane elu vabatahtlikuna?

Suurem osa minu igapäevastööst oli kontoris, kus keskendusin oma algatusprojekti väljatöötamisele suure üldise projekti raames nimega Learning League. Üks tipphetki oli fotoaardejaht, mille eesmärk oli kaasata inimesi inglise keele õppimisse oma ümbrust uurides. Mis olid interaktiivsed, lõbusad ja osalejate poolt hästi vastu võetud. See andis mulle tõelise uhkuse ja saavutustunde. Teades, et inimesed nautisid projekti ja said sellest kasu, muutis kogu raske töö seda väärt.

Mida sa vabal ajal tegid?

Küpros on hämmastav koht avastamiseks, ja me kasutasime seda kindlasti ära. Vabal ajal reisisime kaasvabatahtlikega saarel ringi, külastades väikseid külasid, randu ja mägesid. See on nii ilus riik, kus on nii palju varjatud kalliskive. Jagasime maja veidi väljaspool linna, vaikses naabruskonnas, kus oli hubane ja turvaline õhkkond. See oli ideaalne alus nii lõõgastumiseks kui ka seiklemiseks.

Kuidas leidsite kohalikku toitu ja kultuuri?

Toit tuletas mulle meelde Kreeka kööki, mis on piirkonda arvestades mõistlik - kuid pean tunnistama, et see polnud just minu lemmik. Sageli leidsin, et mul puudub Eesti toit! Kuid toit kõrvale jätta, kohalik kultuur oli soe ja külalislahke. Mulle meeldis õppida tundma traditsioone, aeglasemat elutempot ja seda, kuidas inimesed tähistasid igapäevaseid hetki.

Kas teil oli võimalus õppida kreeka keelt või tegeleda hobidega?

Kreeka keele õppimine oli kindlasti väljakutse — see erineb eesti keelest nii struktuurilt kui ka häälduselt. Kuid mulle meeldis proovida ja hindasin kohalike kannatlikkust oma jõupingutustega. Üks parimaid osi oli kohtumine tüdrukuga, kes mängis võrkpalli, mis võimaldas mul seal viibides hoida ühte oma lemmikhobidest. See aitas mul olla aktiivne ja suhelda ka uute inimestega.

Kuidas see kogemus teie tulevikuplaane kujundas?

ESC projekt andis mulle selguse ja enesekindluse. See aitas kindlustada minu soovi õppida inglise keelt ja kirjandust, lõppeesmärgiga õpetada inglise keelt välismaal. Praegu plaanin kandideerida ülikooli, et seda teed edasi minna. Vabatahtlik tegevus andis mulle praktilisi kogemusi, aitas mul kasvatada oma sotsiaalseid oskusi ja tutvustas mulle töötamist rahvusvahelises keskkonnas. See avas mu silmad tõeliselt sellele, milleks ma olen võimeline ja kus ma ennast tulevikus näen.

Kas teil on lõplikke mõtteid või nõuandeid teistele, kes kaaluvad ESC-d?

Tehke seda. Ükskõik, kas olete vaheaastas või tunnete end lihtsalt ummikus, see on midagi enamat kui projekt välismaal - see on suur isiklik ümberkujundamine. See annab teile väljakutse, ühendab teid ja õpetab teile maailma ja enda kohta asju, mida ükski klassiruum kunagi ei suutnud. Olen sügavalt tänulik kogemuste ja kõigi inimeste eest, kellega teel kohtusin. See on midagi, mida ma igavesti endaga kaasas kannan. Lihtsalt olge valmis, et projekti lõpus lahkumine on palju raskem kui minna. Suhtlete inimestega ja elate rutiini ja ümbruse juurde. Kuid see on väike hind, mida maksta sürreaalsete kogemuste ja loodud ühenduste eest.