esc volunteer itaalia italy oliver vahar vabatahtlik eesti

Anticorpi di Solidarieta – Oliver Vahar – 11 Months Volunteering in Sicily

Name of the project: Anticorpi di Solidarieta

Date: 26.10.2020 – 26.08.2021

City/Country: Mussomeli (Sicily), Italy

Ma polnud kunagi vabatahtlikku tööd väga teinud ega osalenud treening kursustel erinevates riikides. Terve vabatahtlik teema oli eelmine aasta täiesti uus minu jaoks. Kõik sai alguse pärast seda, kui mu sõber oli kutsunud mind Austriasse ning samal ajal kui me rongis sõitsime tagasi Viennasse, andis mu projekti koordinaator Marco informatsiooni, et võimalus on minna paariks kuuks Itaaliasse, et teha seal vabatahtlikku teenistust. Ma alguses ei osanud midagi öelda ning lubasin uurida seda. Anti mulle kaks valikut, minna kas Leece või siis Mussomelisse ning lõpuks valisin siis selle teise.
Mu reis sinna oli küll pikk ja väsitav, nimelt umbes 38 tundi pikk ilma magamata, ehk kui ma kohale jõudsin olin ma väsinud, kuid ekstaasis, mis mind ees ootab. Mu lend läks Tallinn – Riia – Milano – Palermo ning sealt pidin ma sõitma väikese bussiga 2,5h Mussomelisse, mis asub siis Sitsiilia keskel. Jõudsin ma sinna ja sain aru, et kui ma kohale jõudsin, sain ma tervituse 6lt inimeselt ja tugeva kallistuse kohe. Mulle jõudis alles paar päeva hiljem kohale, et ma reaalselt elangi nüüd järgmine kümme kuud Itaalias, eemal kodust, sõpradest ja perest.
Mu esimesed nädalad möödused seda küla ja inimesi õppides tundma. Sain teada inimeste kohta palju uusi asju, meie projektist, kui ka ajaloost Mussomelis. Seal külas elab hetkeseisuga umbes 10,000 inimest.
Mu projekti nimi oli ‘Anticorpi di Solidarieta’, ehk eesti keeles siis ‘Antikehad Solidaarsuse Nimel’. Meie põhiteemadeks oli projektil tegeleda siis kahe organisatsiooniga, Casa Vanessa ja Casa Rosetta. Casa Vanessa tegeleb siis noortega, kellel pole nii palju võimalusi või on kodused raskused, organisatsioon pakub neile elamist, sööki, õppimist ja kõike muud eluks vajalikku.
Casa Rosetta tegeleb puudega inimestega ning pakub ka samamoodi neile elamist, sööki ja kõike mis neil vaja oleks. Meie ülesanneteks oleks olnud iga päev saata kahte vabatahtlikku sinna organisatsioonidesse aitama neid inimesi seal ning töötajaid. Kahjuks me ei saanud projekti läbi viia nii nagu ettenähtud, sest meie vabatahtlik teenistus oli pandeemia ajal ning Itaalias olid väga ranged piirangud, eriti just sellistel organisatsioonidel, kes tegeleb võimalike riskigruppidega igapäevaselt.
Tänu sellele, pidime me terves koosseisus, ehk siis lõpuks kümne inimesega, hakkama välja mõtlema erinevaid ideid, kuidas me saaksime ikkagi oma projekti läbi viia mingil määral ning kuidas me saaksime aidata või mõjutada inimesi positiivselt.
Tulime ideele, et tekitame omale sotsiaalmeedia kanalid, ehk siis Facebookist ja Instagramist sai meie põhiline koht, kus me hakkasime töötama, ning aegajalt ka postitasime TikToki. Kuigi see polnud see, mis me eeldasime, oli see siiski midagi, mida me saime teha, et me ei läheks hulluks nelja seina vahel, sest väga mitu kuud oli meie küla punase tsooni all, mis tähendas seda, et ei saanud väljas käia, ainult poodi võis minna endale vajalikke tarbeid osta ja selle jaoks pidi ka sul olema dokument kirjutatud, et tõendada, kui kohalik politsei küsitlema tuleb.
Pärast seda, kui Itaalias hakkas olukord paremaks minema, avati ka rohkem asutusi külas, tekkis rohkem võimalusi ning lõpuks ka saime erinevaid klasse teha noortele ja üldiselt kohalikele. Meil tekkis tänu sellele keelte ja fotograafia klassid, kus viimases olin mina koos ühe teise vabatahtlikuga.
Mina andsin siis inglise keelt noortele kes olid 16+ ning kahes vahetuses fotograafia tunde noortele ning õpetasime neid kuidas oma loomingut välja tuua, kasutades selleks erinevat tehnikat ning mängides erinevaid mänge, et teha tunnid interaktiivsemaks.
Fotograafia tunde oli mul isiklikult raske anda noortele, kes väga vähe rääkisid inglise keelt, kuid siiski ma proovisin selgitada ning tänu mu kolleegile seal, kes oskas õnneks itaalia keelt ning ka meie kohalike vabatahtliku poolt , saime me tunnid ilusti läbi viidud ja lapsed kui ka noored said õppida midagi uut. Saime ka siis teha väikese avaliku ‘exhibitioni’ kõikidele külastamiseks raamatukogus, mis oli tehtud siis nii laste poolt kui ka meie poolt, joonistatud ning värvitud.
Suve jooksul saime me teha ühe suure suvelaagri lastele, teheks erinevaid mänge seal, ning samal ajal üritades jääda laste jaoks õpetavaks kogemuseks.
Me saime ka piirangute langedes ka ringi reisida rohkem siis Sitsiilia saarel, külastades Cataniat, Palermot, Agrigentot, Taormina jne. Huvitav oli näha, missugune on elu ka suurlinnas Itaalias ning ka rohkem turistikamates kohtades, näiteks siis Taormina just.

Üldiselt see kogemus oli mu jaoks väga tähtis, sest ma sain enda kohta ka nii palju teada ja üldiselt ennast tundma õppida palju paremini. Ma väga väärtustan igat sõprussuhet mis ma tekitanud seal, kui ka igat kogemust mille ma sain sealt. Ma nii nii nii soovitaksin igaühel käia, keda vähekenegi huvitab see, sest see võib nii palju teie elu muuta ning leiate endale sõpru, kes ei unune eal!”