esc volunteer itaalia italy eliisa ellen vabatahtlik eesti

Connecting the CommUnity – Eliisa Ellen – 2 Months Volunteering in Italy

Name of the project: Connecting The CommUnity

Date: 15.03-13.05.2021

City/Country: Lecce & San Cesario, Italy

Napilt enne kevade ametlikku algust pühkisin endiselt külma ja lumise Eestimaa tolmu jalgelt ning sõitsin kaheks kuuks maalilisse Lõuna-Itaalia linna Leccesse vabatahtlikku tööd tegema. Aastale 2021 kohaselt pidin lisaks kultuuri- ja kliimaerinevustele kohanema ka kohalike koroonapiirangutega – mind tervitasid karm maskikohustus, öine liikumiskeeld ning valmisolek iga kord kodust lahkudes tõendada selle vajalikkust ettenähtud blanketiga. Sellegipoolest möödusid kaks kuud äärmiselt sündmusterohkelt, pakkudes võimalusi nii isiklikuks arenguks kui ka kultuurilisteks elamusteks.

Otsus vabatahtlikuks hakata tekkis ja realiseerus võrdlemisi kiiresti. Kogukonna ühendamisega seotud projekt ja elu Lõuna-Euroopas tundusid niivõrd ahvatlevad, et vabatahtlikuks kandideerimise ja lennukile astumise vahele jäi umbes nädalake. Ehkki elasin koos kolme teise vabatahtlikuga Lecces, oli meie töö põhifookus San Cesariol, linnakesel Lecce külje all. Meie ülesandeks oli mõelda, kuidas väikese linna kogukondlikku elu elavdada ja seeläbi ühiskonna erinevaid gruppe kokku tuua. Seejuures anti meile kogu protsessi juures võrdlemisi vabad käed ja saime tiimina üheskoos välja mõelda algatuse, mis kõigil silma särama pani.

Kahe kuu töö magusaimaks viljaks sai interaktiivne kaart San Cesariost, millesse oli põimitud kohalike lood, põnevad vaatamisväärsused ja linnale omased lõhnad, maitsed, helid ja tekstuurid. Ent sellest veel olulisem oli kogu töö protsess. Ehkki olen varasemalt eri organisatsioonides ja ürituste korraldamises kaasa löönud, õppisin esmakordselt niivõrd organiseeritult struktureerima teekonda mõttevälgatusest ideeni, ideest plaanini ja plaanist teostuseni. Samuti olid need kaks kuud ka põnev kommunikatsioonialane väljakutse, kuna tavapärasele inimeste erinevate iseloomude ja taustadega arvestamisele õppisin leidma tee üle keele- ja vahel ka kultuuribarjääri, seda nii igapäevaselt oma kaasteelistega koos töötades kui ka kohalike elanikega intervjuusid läbi viies.

Lisaks tööle San Cesario kogukonnaga korraldasime ka online-töötoa, milles tutvustasime erinevaid võimalusi Euroopas õppimiseks, töötamiseks ja reisimiseks ning andsime suunised, kuidas nendest võimalustest kinni hakata ja üks hea motivatsioonikiri või CV koostada. Selle töötoa korraldamise taga oli ohtralt planeerimist ja mitmeid töötubasid meile endile, et teha meile selgeks mitteformaalsete õpimeetodite A ja O ning muuta meid teksti mahalugevatest monotoonsetest esitlejatest kaasavateks töötoa läbiviijateks. Mõlema algatuse kaudu sain ka heaks tuttavaks Canvaga ja õppisin disainima materjale sotsiaalmeedia jaoks.

Kaks kuud on tohutult lühike aeg, ent neisse loetud nädalatesse oli vähemalt poole aasta jagu elamusi pikitud ning pea iga päev oli omaette väike lugu. Kolmest kaasteelisest-vabatahtlikust, kellega jagasime nii tööd kui kodu, said väga kiiresti sõbrad, kellega koos uut riiki avastada ja teineteise kultuure tundma õppida. Üheskoos otsisime katse-eksitusmeetodil parimaid kohvikuid ja intervjueerisime projekti tarbeks kohalikku preestrit, poeesist vanahärrat, jäätisepoe müüjannat, omavalitsuse töötajat ja 12-aastast poissi ning tekitasime endale ühe ütlemata eriilmelise sõprusringkonna. Vaatamata karmidele piirangutele nägime ära ümbruskonna peamised vaatamisväärsused (sageli võttes selleks ette 50+ kilomeetriseid rattasõite), külastasime veinitööstust, korraldasime juustu-, filmi- ja kokkamisõhtuid ja istusime tundide viisi köögis, rääkides maast ja ilmast ja kõige selle vahepeale jäävast.

Kokkuvõtvalt on kaks kuud absoluutselt piisav aeg, et anda väike pilguheit teise riigi igapäevaellu ja uus perspektiiv omaenda riigile-kultuurile. Lisaks sellele, et nende kaheksa nädala jooksul õppisin oliive sööma, sain kerge kohvisõltuvuse ja tegin oma esimese Instagrami story, muutusin ma teadlikumaks oma oskuste osas ning enesekindlamaks. Vabatahtliku kogemus andis mulle lisaks kõigele ülalnimetatule ka väga hea oskuse reflekteerida – analüüsida õpitut, mõista enda arengut ja panust ning anda parem aimdus, kuhu edasi liikuda. Usun, et niivõrd piiratud aja jooksul tuleb suuresti kasuks, kui mõelda juba projekti algul läbi, millised oleksid need elamused, mida sooviksid teised riigis kogeda (või oskused, mida omandada), ning teha kõik, et neist võimalikult paljud ellu viia. Ka vaid kaks kuud elu vabatahtliku (ja lõunaeurooplasena) võivad anda täiesti uue hingamise ning süstida palju energiat ja motivatsiooni juurde – julgen soojalt soovitada!

Volunteers blog: https://learnitshareit.weebly.com