Short Term European Solidarity Corps – Eco Booster – North Macedonia – 3 weeks in July 2019

 

Anna-Marie Vara

Kuulutust, et sellesse projekti osalisi otsitakse, nägin juba üsna vara. Täitsin ankeedi, olin juba valmis seda ära saatma, kuid jaanipäeva ning Laulu- ja tantsupeoga seotud tegemistes jäi kandideerimine katki. Kui uuesti projekt meelde tuli, oli kandideerimine juba läbi saanud. Õnneks sain Marcole kirjutades teada, et üks vaba koht veel siiski on, ning täitsin ruttu avalduse. Ka veel viimasel hetkel enne Skype-intervjuud projekti peakorraldaja Martinaga olin väga kahtlev – kas ma ikka olen valmis veetma 3 nädalat koos 20 võõraga ühes väikeses, ~10 000 elanikuga Põhja-Makedoonia linnakeses? Mul on väga hea meel, et ma alt ära ei hüpanud, sest seal veedetud nädalaid ei vahetaks ma millegi vastu.

Projekti põhiteemadeks olid ökoturism, taaskasutus, prügimajandus ning jätkusuutlikus. Põhja-Makedoonias üldiselt, kuid eriti Probistipi linnas on prügimajandusega väga halvasti ning tänavad on sõna otseses mõttes prahti paksult täis. Nende kolme nädala jooksul oli meie – eestlaste, portugallaste, slovakkide ning makedoonlaste – ülesandeks jagada kogemusi, kuidas tegeletakse prügimajandusega meie kodumaades ning kuidas saaksime parandada olukorda Probistipis. Selleks tegime aktiivset teavitustööd kohalike hulgas, koristasime tänavaid, rohisime (mida muuseas eestlased oskavad väga hästi, tuleb välja), genereerisime ideid ökoturismi arendamiseks antud piirkonnas, et loodus oleks jätkusuutlik, ning korraldasime linnarahvale isegi pisikese ökofestivali. Meil vabatahtlikena oli võimalus teha nii teistele osalistele kui ka kohalikele erinevaid töötubasid, jagada enda kogemusi ja teadmisi ning üldiselt tuua nendeni rohkem teadlikkust, olles neile eeskujuks ja suunajaks. 

Selle projekti puhul oli minu arvates kõige toredam see, et kokku sattusid inimesed, kes said omavahel väga hästi läbi. Kõik 20 osalejat ning korraldajad töötasid kõiksugustes erinevates grupisituatsioonides suurepäraselt ja ladusalt. Lisaks töö tegemisel tegime seal ka palju muud toredat. Vabadel päevadel saime jalalihaseid treenida, külastades linna lähedal asuvaid põnevaid kohti – ilusaid kirikuid ning mahajäetud Marchino küla. Kuna Põhja-Makedoonia on väga mägine, oli juba poodi minek meie jaoks paras katsumus, rääkimata siis mäe otsas asuvast külast. Linna ainus atraktsioon, Probistipi veepark, asus samuti kõrge mäe otsas. Samuti saime näha Lesnovo linna lähedal asuvaid koopaid ning nautida kalju äärelt päikeseloojangut, külastada ühte Euroopa vanimat linna Kratovot ning näha imeilusat Ohridi järve. Olen väga tänulik kõigile osalejatele ja eriti korraldajatele, et nad selle projekti huvitavaks, harivaks, lõbusaks ja kõige enam meeldejäävaks tegid.

 

 

 

 

Ly-Sandra Tohter

Osalesin lühiajalisel Euroopa Solidaarsuskorpuse projektis ”Eco Boosters for North Macedonia”. Projekt toimus pea 11 000 elanikuga väikelinnas Probishtipis, Makedoonias, kus peamine eesmärk oli kasvatada keskkonnateadlikkust. Kuna riigi põhiprobleemid on seotud prügiga: kuidas seda hoiustada, sorteerida ja taaskasutada, siis nii ka meie projekt antud teemale suunitluse võttis. Jagasime omavahel teadmisi, kuidas tegeleme antud probleemiga oma kodumaades, lisaks tegime ka erinevaid simulatisoonimänge. Projekti käigus koristasime tänavaid, rohisime treppe, puhastasime jõge ning mis peamine, jagasime kohalikele keskkonnasäästlikku eluviisi alustalasid. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem programmi praktiline osa. Kena oli näha tänavate koristuse juures tulemust ja tunda ‘’ma olen midagi ära teinud’’ tunnet.

 

Minule sai projekti proovikiviks videote tegemine. Antud tiimis, oli minu ülesandeks klippide filmimine ja taustamuusika leidmine. Väga tihti unus mul töö käigus ära, et pidin mõne jäädvustuse ka antud tegevusest tegema, aga õnneks minu suurepärased tiimikaaslased aitasid mind hädast välja ja kokkuvõttes saime oma tööga hästi hakkama. Teisalt valmistas mulle raskusi kultuurierinevustega leppimine. Näiteks avastasin, kui palju läheb mulle korda täpsus. Tihti oli näha, et kellaaegadest pidasid kinni vaid eestlased ja projektijuhid, mis aja möödudes mind aina enam häiris.

 

Mul on hea meel, et sain võimaluse osaleda antud projektis ning astuda välja oma mugavustsoonist. See projekt avas mu silmi nii erinevates valdkondades, millest ma unistada ka ei osanud. Ma soovitan kõigile, kel vähegi võimalik, anda võimalus vabatahtlikule teenistusele, sest sellest saab aeg, mida mäletada kogu oma elu. 

 

 

 

 

 

Omar Selim

These 3 weeks have magical effects on me; I am not the same person before and after Eco-booster. I was going to the project because I wanted to have experience in the technical part of making Ecological places but I came out it with more than technical part I learned how to make Eco-business.

The city that we were living in it was amazing the people were super nice, it was a different environment than what I used to see in Estonia or Egypt and I recommend it for anyone want to have a peaceful vacation.

I like all the outdoors activities that made us connected to the environment we did (Hiking – making herbal salt by the old fashioned way- cleaning the mountain).

The group that we had was a perfect mix of different cultures even though we were a small family we had everything together we made amazing memories that will stay with us forever, I already have mine this picture is my memory of the best 21 days so far.

 

 

 

Krista Jaagu

Sel suvel avanes mul võimalus minna Põhja-Makedooniasse kolmeks nädalaks vabatahtlikuks ESC (European Solidarity Corps) raames. Tegemist oli ökoturismi teemalise projektiga, kus peamine tähelepanu oli suunatud keskkonna arendamisele ning jätkusuutlikele alterantiividele nii turismis kui ka igapäevaelus.

Projekti saamine käis väga kähku, sest projektil oli väga lühike kandideerimistähtaeg ning kandideerijaid oli üsna vähe. Eesti osalejatele oli ettenähtud 5 kohta, ent meid lendas sinna vaid 4- kolm tüdrukut ja üks välistudeng Egiptusest, kes hetkel Tallinnas õpib.

Aeg läks kiiresti ning olingi juba lennujaamas valmis Tallinnast Sofiasse lendama. Lendasime Bulgaaria poole koos Ly-Sandraga ning teine osaleja Anna-Marie lendas päev enne meid. Kohale jõudes saime Anna-Mariega kokku ning jäime ootama ühte osalejat Portugalist, et kõik koos Makedoonia poole sõitma hakata. Meile oli järele tellitud auto, kes meid nelja Probistipi viima pidi. Autosõit sinna oli üsna pikk ja käänuline, sõit kestis üle nelja tunni, koos piiriületamisega ning Euroopa liidust lahkumisega, mis oli üllatavalt keerulisem kui me arvasime.

Lõpuks jõudsime kohale ning saabusime hotelli, kus kohtusime korraldajatega ning ka teiste osalejatega, kellega enda tuba jagasime. Igas toas oli kolm vabatahtlikku, kes kõik olid erinevatest riikidest.

Kuna kõhud olid meil kõigil väga tühjad, siis otsustasime kohe kuhugi sööma minna. Meile üllatuseks saime teada, et antud linnas- Probistipis, on vaid kaks toidukohta. Meie otsustasime koha kasuks, mille nimi oli Friends ning etteruttavalt öeldes, käisime seal pea igapäev söömas (vahel ka kaks korda päevas).

Esimesel nädalal ootas meid ees training week, ehk tihe ajakava, kus läbisime palju harjutusi, erinevaid “ice-breakereid” ja tegelesime mitmete arendavate ülesannetega. Esimesel nädal tegid ka kõik osalejad kultuuriõhtuid enda riikidest, tõid kohalikku toitu maitsmiseks ning õpetasid erinevaid tantse ja mänge. Kogu seal veedetud aeg läks minu jaoks väga-väga kiiresti ning peagi oligi esimene nädal juba läbi. Me tegime ka väga palju tööd rühmades, esitlesime enda postreid ning mõtteid ja lahendusi.

Käisime ka väljasõitudel Kratovosse ja Lesnovosse. Kratovos käisime kohalikku Makedoonia toitu söömas ning saime ka ise ürdisoola tegemise protsessist osa võtta.

Lesnovos ootas meid ees esimene reaalse füüsilise töö tegemise koht, kus pidime trepid heinast ja muudest kõrrelistest puhtaks tegema. Kitkusime, riisusime ja kaevasime kuni trepid lõpuks kogu heina alt paistma hakkasid. Järgmisel päeval tegime treppidel kõrval oleva oja samamoodi prügist ja heinast puhtaks. Paljud kohalikud tundsid huvi, mida me seal teeme ning olid väga positiivselt üllatunud, et võtsime sellise teekonna ette.

Lesnovos olles käisime ka kohalikus kloostris, kus naistele anti pikad seelikud ning meestele pikad püksid, et kloostri avarustesse siseneda. Õhtu lõpuks läksime väiksele matkale ning käisime erinevates suurtes ja väikestes koobastes ja jäime päikeseloojangut ootama ühe mäe tipus.

Järgnevatel nädalatel tegime rohkem iseseisvat tööd, planeerisime enda ajakava ise ning need, kes soovisid, said ka töötubasid kohalikele läbi viia. Iga hommik ootas meid ees Makedoonia keele tund, kus saime õppida tähestikku ja paljusid muid termineid, mida seal olles igapäevaselt kasutada.

Kuna projekti raames pidi ka valmima lühivideo, veebileht ja muud sotsiaalmeedia kanalid, siis olime me jagunenud erinevatesse rühmadesse. Mina kuulusin meediatiimi, ehk tegelesime sotsiaalmeedia ja veebilehe arendamisega. Meil olid veel podcasti-, artikklite-, foto- ja videotiimid. Kõik said nendel päevadel enda rühmas tegeleda antud ülesannetega ning kõik grupid pidid omavahel tihedalt koostööd tegema, et kõik ühtselt toimida saaks.

Nädala lõpus pidime korraldama ka EcoFestivali, kus said kõik jälle viia läbi enda töötubasid ning ka festivali nautida. Kohale olid tulnud ka farmerid kohalikku toitu müüma- nii juustu, mett kui ka muid küpsetisi. Seal esines ka bänd ning väga paljud kohalikud võtsid meie töötubadest osa. Võimalus oli osaleda väga erinevates töötubades, näiteks patsi punumises, henna tegemises ja käevõrude meisterdamises.

Peale festivali oli vaid paar päeva jäänud ning oligi juba aeg kõigiga hüvasti jätta. Lahkumine oli üsna raske, kuna tead, et ei näe neid inimesi ilmselt enam mitte kunagi uuesti, ent vähemalt koos veedetud aeg oli väga lahe ja ei lähe kunagi meelest ära. J

Tagasi tulles oli minul ja Ly-Sandral vahemaandumine Istanbulis, mistõttu saime ka Istanbuli natuke avastada. Käisime kohalikku toitu proovimas ning ka linnas ringi jalutamas.

Mina soovitaksin ESC projekte kõigile, kel natukenegi soovi uusi asju avastada on. Tutvud paljude erinevate kultuuride ning uute ja lahedate inimestega, kes kõik endast sulle mingi jälje maha jätavad. Kuigi minu tehtud projekt hõlmas endast rohkem meeskonnatööd ja turundust kuivõrd füüsilist tööd, siis soovitaksin ikkagi mõlemaid. Nii füüsilised kui ka mittefüüsilise tööga projektid on väga arendavad ja panevad sind igati proovile, ent lõppude lõpuks suurima kasu sellest saad siiski sina ise J Kogemustepagasi ja seikluste näol!

 

 

 

This Project was financed by European Commission’s European Solidarity Corps Programme